Lillikindaq

Pääväq ommaq nakanuq jälq pikembäs minemä ni tuuga om vahtsõnõ (päävä)aastak pääle nakanu. A maq janda iks viil vannu suuvõga. Tükk aigu om olnuq plaanih latsõlõ kirätüq kindaq kutaq. Valõmiq latsõga esiki kirju vaihõl, ku halgat' päähä, ku pall'o kindit tä viimädse katõ aastagaga ärq kaotanuq om. Ja otsusti, et peris kirikindis om viil varra. A et viimädsest kuatust paarist om alalõ õnnõ üts, sis vahtsit kindit oll' tälle iks vajja. Latsõ kimmäs tahtminõ olliq sõrmkindaq ni minä tahtsõ iks mitme värviga kutaq, et lämmämbäq ka saavaq. Säändseq naaq sis tulliq.

Päevad on hakanud jälle pikemaks minema ja sellega on uus (päikese)aasta alanud. Aga mina jändan ikka veel vanade soovide täitmisega. Tükk aega on olnud plaanis lapsele kirjatud kindad kududa. Valisime kooos lapsega isegi kirju, kui korraga tuli meelde, kui palju kindaid ta viimase kahe aasta jooksul ära kaotanud on. Ja otsustasin, et päris kirikinnasteks on veel vara. Aga et viimasest kootud paarist on alles vaid üks, siis uusi kindaid oli talle ikka vaja. Lapse kindel soov oli, et oleksid sõrmikud, ja mina jällegi tahtsin mitme värviga kududa, et kindad soojemad saaksid. Sellised need siis tulid.

Et kirivist sukkõst oll' langa alalõ jäänüq, koi kindaq samast langast, vardaq olliq 3,5 mm. Langa jäi viilgi üle ni parladsõs olõ hindäle näist ka lihtsäq sukaq kudanuq, a naid näütä tõõnõ kõrd.

Kuna kirjudest sokkidest oli lõnga üle jäänud, kudusin kindad samast lõngast, vardad olid 3,5 mm jämedad. Lõnga jäi veelgi üle, nii et praeguseks olen neist endale ka sokid kudunud, aga neid näitan kunagi teine kord.

Seenimaaniq olõ-i kudanuq lapilist kindavitsa. No ku ausa olla, sis olõ-i kudanu esiki võlss-lapilist. Näide kindide man pruuvõ sis võlss-lapilisõ ärq ja no kaemiq, kas jovva seo päävätsõõriga ka peris lapilidsõ vitsa kudamisõni.

Seni ei ole ma lapilist kindarannet kudunud. Ja kui aus olla, siis ka mitte valelapilist. Nüüd siis proovisin valelapilise ära ja no vaatame, kas selle päikeseringiga jõuan ka päris lapilise randme kudumiseni.

Ilosat vahtsõt (päävä)aastakka!
Ilusat uut (päikese)aastat!

Fylleryd

Ku naksimiq märkmä, midä timahavva klassi puult latsõ oppaja kingipakki pandaq, ni ku löüdsemiq, et päält raamadu võissi ollaq ka midägi pehmet ni lämmind, sis paksõgi vällä, et või sali kutaq. Fylleryd paistu mi oppja jaos õkvalt taa õigõ: kimmä kiräga ja umbõ illos. No latsõ oppaja om ka kimmä joonõga, aq iks umbõ hää.

Kui hakkasime mõtlema, mida sel aastal lapse klassijuhatale klassi poolt kinkida, ning kui leidsime, et lisaks raamatule võiks pakis olla midagi pehmet ja sooja, pakkusin välja, et võin räti kududa. Fylleryd tundus meie õpetaja jaoks just see õige olema: kindla mustriga ja ilus. No ka õpetaja on kindel, aga ikkagi väga hea.

Kirä tegijä om külh ülnüq, et kiri tuu tälle miilde mustkaq, aq timä kudi edimädses sinidse sali. Niimuudu valgõlt näütäs taa mu meelest hoobis härmätüse vai õrna lumõkõrraga katõtu maa muudu.

Mustri autor on küll öelnud, et kiri meenutab talle mustikaid, aga tema kudus esimese salli ka sinisena. Niimoodi valgelt meenutab see hoopis härmatise või õrna lumekirmega kaetud maad.

Koi sali Alvita langast Silkid 3 mm vardidõga seo oppusõ perrä. Mängse mustrikõrduga nii, et sali saa-s väega suur: taa saa ümbe olgõ võttaq, aq mahus ilosahe ka pal'tu alaq.

Kudusin räti Alvita lõngast Silkid 3 mm varrastega selle õpetuse järgi. Mängisin mustrikordustega nii, et sall ei tulnud väga suur: selle saab küll ümber õlgade võtta, aga mahub ilusti ka mantli alla.

Kai pilte päält, et sali sobis mullõ kah peris häste :) Piässi hindäle ka säändse kudama.

Vaatasin piltidelt, et rätt sobib ka mulle täitsa hästi, peaksin endale ka sellise kuduma. :)

Kingitüs sai ka esitettühe pakki. Karbi tekk' mu miis, aq lilli tei pääle maq.

Kink sai ka isetehtud pakki. Karbi tegi mu mees, vaid lille tegin karbi peale mina.

Soovi teile ilosit pühhi!

Muusigasukaq

Ku ma latsõ käest küsse, midä timähavva jõulus timä pillioppajalõ kingimiq, ütel' lats, et nuutõga sukaq. Mu edimäne mõtõq oll', jaa-ah, vai nii. Tõsõs tei vallalõ Ravelry ja sis mõtli viil kõrra, et jaa-ah, vai nii. Esi olõ ull', et küsse. A et taa oll' iks latsõ kimmäs tahtminõ (ausahe, pruuvõ timäga kõnõldaq, aq tä anna-s perrä), kai viil kõrd Ravelryhte ja löüdse naaq kindaq, mink perrä otsusti sis sukkõ kudama naadaq. Sukaq ommaq külh kumbki umma näko, aq selgehe iks üts paar. Päält sukkõ valmis saamist ütel' lats, et timä taht ka hindäle määnestki nuutõga asja saiaq. Jaa-ah, vai nii. 

Kui ma lapselt küsisin, mida tema pilliõpetajale sel aastal jõuluks kinkida, ütles laps veendunult, et nootidega sokid. Mu esimene mõte oli: "Ahah, ah nii!" Tegin siis Ravelry lahti ja mõtlesin veel korra: "Ahah, ah nii!" No ise olin loll, et küsisin. Aga et see oli siiski lapse kindel soov (ausõna, proovisin temaga rääkdia, aga ta ei taganenud), vaatasin veel korra Ravelrysse ja leidsin need kindad, mille järgi otsustasingi siis sokke kuduma hakata. Sokid on küll kumbki oma nägu, aga siiski on aru saada, et tegmist on sama paariga. Kui sokid olid valmis saanud, ütles laps, et tema tahab ka nüüd endale mõnd nootidega asja saada. Ahah, ah nii.

Sukaq ommaq kuatuq 4,5 mm vardidõga. Olõ-i kavva säändside palkega sukkõ kudanu ni kõik aig oll' tunnõq, et näist tulõ-i midägi. A päält likes tegemist saivaq peris hääq.

Sokid on kootud 4,5 mm varrastega. Pole enam ammu selliste pakidega sokke kudunud ja kudumise ajal oli kogu aeg tunne, et neist küll asja ei saa. Aga pärast märjaks tegemist olid justkui uuesti sündinud.

Liva kamps tütrele

Kas ti tiiät taad ulli nall'a, et indiaanlanõ ja valgõ miis kaeseq inne talvõ tõõsõ tegemiisi ni mõtlõsõq nättü perrä, et ju vast tulõ külm talv? Mu kudamiisi kaiõh või ka kergehe tullaq arvaminõ, et tulõmah om külm talv. Tegelikult olõ-i mul määnestki tiidmist, kas lubatas lämmind vai külmä talvõ. Seenimaani vähämbäste om taa küländ pehmeq olnuq. A latsõlõ koi iks häste lämmä kampsi.

Kas teate seda rumalat anekdooti, kus indiaanlane ja valge mees vaatavad enne talve teineteise tegemisi ja otsustavad nähtu järgi, et tuleb vist külm talv? Minu kudumist vaadates võib ka kergesti jääda mulje, et tulemas on külm talv. Tegelikult ei ole mul õrna aimugi, kas lubatakse sooja või külma talve, siiani on see küll pehme olnud. Aga lapsele kudusin ikkagi hästi sooja kampsuni.

Kunagi osti hindäle pal'tu jao Garnstudio Nepali langa, miä um umbõ hää lämmi. A et ma koi taast hindäle kampsi, mitte palitu, sis jäi langa kõrraligult üle. Taast üle jäänüst langast mu lats kampsi saigi. Veidükene langa om iks viil alalõ, kaemiq noq, mis taast tulõ.

Kunagi ostsin endale mantli jao Garnstudio Nepali lõnga, mis on hästi hea soe. Aga et lõpuks kudusin endale sellest mantli asemel kampsuni, siis jäi lõnga päris palju üle. Vot sellest ülejäägist nüüd laps kampsuni saigi. Aga natuke lõnga on ikka veel üle, vaatame, mis sellest kunagi tuleb.

Põimmiseq ommaq õnnõ kampsi ülämädse jao pääl, allpuul om lihtsä lag'a pahõmbpididse jaoga soonik.

Palmikud on ainult kampsuni ülajao peal, allpool on lihtne laia pahempidise osaga soonik.

Kamps om kuat 5 mm vardidõga seo oppusõ perrä.
Kampsun on kootud 5 mm varrastega selle õpetuse järgi.

Sokkide järelkaja

Ku ma sõsaralõ sukkõ koi, näkk' näid lats ni tahtsõ hindäle ka säändsit. No kuimuudi sai ma tälle ei üldäq? Lepsemiq õnnõ kokko, et nii pikki siiriga sukkõ timä ei saa. 

Kui ma õele sokke kudusin, nägi laps neid ja tahtis endale ka selliseid. No kuidas oleksin saanud talle neid keelata? Leppisime ainult kokku, et tema nii pikkade säärtega sokke ei saa.

Noq saivaq sukaq täpsehe õigõs aos valmis. Talv või tullaq.

Nüüd said sokid just õigel ajal valmis. Talv võib tulla.

A inne tuud, ku umalõ latsõlõ sukkõ kudama naksi, oll' vajja egäaastadsõs häädtegemisprojektis kutaq kats paari sukkõ: suurõmbaq ni vähämbäq. Et langa oll' sõsara sukkõst üle jäänüq, otsusti ka sinnäq üte paari kirjuga sukkõ kutaq.

Aga enne seda, kui oma lapse sokke kuduma hakkasin, oli vaja kududa iga-aastaseks heategevusprojektiks kaks paari sokke: suuremad ja väiksemad. Et lõnga oli õe sokkidest üle jäänud, otsustasin ka sinna kirjadega sokid kududa.

Tii-s siski näid nii kirivit, ku sõsara ni latsõ umaq saivaq, aq õnnõ nelä värmiga.

Ei teinud neid siiski nii kirjusid, kui õe ja lapse omad said, vaid ainult nelja värviga.

Mõlõmbaq sukaq ummaq kuatuq 3 mm vardidega AP langast Sport.
Mõlemad sokipaarid on kootud 3 mm varrastega AP lõngast Sport.

Roosa süküs

Latsõ sallist jäi iks viil roosat langa üle. Et tälle oll' nigunii vahtsõt mütsü ni kindit vajja, sis otsusti tetäq salliga üttekäüjä komplekti. Mütsü jaos võti lillimotiivi, miä salli päälgi oll'. Et ülemäne jago peris plassis es jäänüq, koi sinnäq väikuq mulgukõsõq.

Lapse sallist jäi ikka veel roosat lõnga üle. Kuna talle oli niikuinii vaja uut mütsi ja kindaid, siis otsustasin teha salli juurde sobiva komplekti. Mütsi jaoks võtsin sama motiivi, mis salli pealgi oli. Et ülemine jagu päris igavalt tühjaks ei jääks, kudusin sinna väikesed augukesed.

Alomadsõ veere koi lihtsidõ piinüide palmikidõga. Tah om mütsü kiri lähkümbäst ka nätäq.

Alumisse äärde kudusin lihtsad peenikesed palmikud. Siin on mütsi kiri ka lähemalt näha.

Ka kindide veere tei palmikidega, et mütsüga iks häste kokko läässiq. Ja lillimotiivi tahtsõ ka pruukiq, aq pei uma latsõ kätt väikümbäs, ku taa tegelikult oll'. Nii jäi väikene lillikene kuiki pall'o alla viirde ja tuu kotsilõ jäi suur tühi ala. Tunnista, et üles tõmmadaq olõ-s määnestki tahtmist, nii tei kindile ildampa hoobis rõivast ni pärleist lilli pääle.  

Ka kinnaste randmetele tegin palmikud, et mütsiga kokku sobiks. Samuti tahtsin sama lillemotiivi kasutada, aga hindasin oma lapse kätt väiksemaks, kui see tegelikult oli. Nii jäi väike lill kuidagi nukralt alläärde ja selle kohale tuli suur tühi ala. Kohe kuidagi polnud tahtmist harutama hakata ja otsustasin hoopis hiljem kangast ja pärlitest lillega tühja osa ära täita.

Koi 2,5 mm vardidõga.
Kudusin 2,5 mm varrastega.

 Ja uskõ vai ei, aq üts tokk taad langa om mul viil. Midä taast küll tetäq?
 Ja uskuge või mitte, aga üks tokk seda lõnga on veel. Mida sellest küll teha?

Sõsaralõ hällüpääväs

Naksi timahavva umalõ sõsaralõ hällüpääväkingis umbõ ilosat suvist vesti kudama. Koi taad puuvilladsõst langast. Kõik oll' illos ni häste, kuni tull' 7 silmäst 7 vahtsõt silmä kutaq. Ni taa inämb es olõ küländ jämme puuvilladsõ langaga hää (illos võisõ esiki ollaq). Ku päält 10 cm kudamist olliq sõrmõq halusaq, mu hääq Addi vardaq klopin ni suu vandmissõnnu täüs, sis otsusti, et avitas külh. Küsse sis sõsaralt, midä ta üldse sünnüpääväs taht. Ni timä tahtsõ sukkõ, säändsit korgõmba seerega. No näide kudaminõ läts jo laabsahõ.

Hakkasin sel aastal oma õele sünnipäevakingiks hästi ilusat suvist vesti kuduma. Kudusin seda puuvillasest lõngast. Kõik oli hea ja ilus, kuni tuli 7 silmusest kududa 7 uut silmust. Ja vot see ei olnud enam küllaltki jämeda puuvillase lõngaga hea (no ilus võis isegi olla). Kui pärast 10 cm vesti kudumist olid sõrmed valusad, mu head Addi vardad mõlkis ja suu vandesõnadest paks, siis otsustasin, et aitab küll. Uurisin siis õelt, mida ta sünnipäevaks tahab. Ja tema tahtis hoopis kõrgema säärega sokke. No nende kudumine oli juba lust ja lillepidu (sõna otseses mõttes).

Sukaq ommaq kuatuq AP langast Sport Superwash 3 mm vardidõga seo oppusõ perrä. Et mu sõsaral om häste väiku jalg, sis jäti viimädse lilliriä ärq.

Sokid on kootud AP lõngast Sport Superwash 3 mm varrastega selle õpetuse järgi. Kuna mu õel on hästi väike jalg, siis viimase lillerea jätsin kudumata.

Peris ilma vestilda taha-s timmä siski jättäq. Ni et koi tälle iks vesti ka. A üte tõsõ, säändse, mille kudaminõ vardit kloppi aja-s.

Päris ilma vestita ei tahtnud teda siiski jätta. Nii et kudusin ikka selle ka, aga teise, sellise, mille kudumine varrastele mõlke ei tekitanud.

Nii vesti kujondus ku ka lang ommaq peri Dropsilt: Muskati langast kuat Vintage Romance.
Nii vesti disain kui ka lõng on Dropsilt: Muskati lõngast kootud Vintage Romance.

Pildiq teiväq mu sõsar ni sõsaramiis.
Pildid tegid õde ja õemees.

Sall "Lily of the valley" ja viil üts

Mul jäi latsõ kampsist langa üle ni otsusti taast tälle talvõs salli ka kutaq. Hää pehmeq lang, nii et piässi kaala ümbre mõnus olõma. Ni latsõ jutu perrä omgina.

Mul jäi lapse kampsunist lõnga üle ning otsustasin sellest talle talveks ka salli kududa. See on hea pehme lõng, nii et peaks kaela ümber mõnus olema. Ja lapse jutu järgi ongi.

Salli  mustrõ otsõmiq Nancy Bushi raamatust "Knitted Lace of Estonia", kost valõmi salli päälkiräga "Lily of the valley". Olkõ no et võrgoh om pall'o ilosit mustrit, miildüs mullõ iks minnäq riioli manoq ni otsiq ka raamatist. Esieränis sallõ.

Salli mustri otsisime Nancy Bushi raamatust "Knitted Lace of Estonia", kust valisime salli pealkirjaga "Lily of the valley". Kuigi võrgus on palju ilusaid ja huvitavaid mustreid, meeldib mulle ikka minna riiuli juurde ja otsida ka raamatutest. Eriti just salle.

Sall olõ-i väega pikk, aq vähembäste mahus taa ilosahõ jopi ala ärq. Koi 3,5 mm vardidõga. Tah taa viil kõrra lähkümbäst kah.

Sall ei ole kuigi pikk, kuid vähemalt mahub kenasti jope alla. Kudusin 3,5 mm varrastega. Siin sall veel kord lähemalt ka.

Sis näütä viil ütte asja, miä tegelikult olõki-i näütämist väärt. Astsõmiq latsõga langapuuti kimmä plaaniga mitte midägi ostaq. Kõrraga näkk' tä sääl helesinist karvuga langa ni naas nuiama. Lõpus andsõ perrä ni sama õdagu koi taast latsõlõ torosalli. No külh lats oll' rõõmsa. Ni esiki mul tulõ tunnistaq, et om jah kaala ümbre hää.

Siis näitan veel üht väikest asja, mis tegelikult polegi näitamist väärt. Astusime lapsega lõngapoodi kindla plaaniga mitte midagi osta. Paraku nägi laps seal helesinist karvast lõnga ning hakkas nuiama. Lõpuks andsin järele ja samal õhtul kudusin sellest talle torusalli. No küll oli laps õnnelik! Ja isegi mina pidin tunnistama, et on tõesti kaela ümber hea. 

Langas om Gründli Arktis, midä koi 8 mm vardidõga.

Lõngaks on Gründli Arktis, mida kudusin 8 mm varrastega.

Teemiq jälkiq üteh hääd

Nigu jo kombõs om saanuq, koi ka timahavva katõlõ ilma ummi vanõmbidõ hoolõ ni armastusõlda jäänüle latsõlõ sukkõ. Täämbä näütä ütte paari, tõist kunagi tõnõkõrd.

Nagu juba kombeks on saanud, kudusin ka sel aastal kahele ilma oma vanemate hoole ja armastuseta jäänud lapsele sokke. Täna näitan üht paari, teist kunagi hiljem.

Ma mõnikõrd anna häädtegemises rahha ka, aq mullõ hindäle miildüs pall'o inämb tuu, ku saa esi midägi apivajajide jaos ärq tetäq. Mu jaos om tähtsä tuu, et ku esi tii, sis mõtlõ kõik tegemise aig näide inemiisi pääle ja naaq inemiseq saavaq mu jaos kuiki lähkümbäs (mis tuust, et tiiä õnnõ nimme ni jalanummõrt), aq rahakandminõ om kuiki lihtsä, kipõ ni kavvõndanõ. Taa tähendä-i, et ma rahhaandmist kuiki halvas panõssiq. Kimmähe ei! Piä luku kõigist, kiä tõisi avitasõq.  

Kuigi annan mõnikord heategevuseks ka raha, meeldib mulle siiski rohkem midagi ise abivajaja(te) jaoks teha. Mu jaoks on tähtis, et kui ise teen, siis mõtlen inimese peale enam ja see, kellele mu tehtu läheb, saab mu jaoks lähedasemaks (mis sellest, et praegusel juhul tean temast ainult nime ja jalanumbrit). Niisama rahakandmine on kuidagi lihtsam, kiirem ja seeläbi ka kaugem. See muidugi ei tähenda, et mõistaksin hukka neid, kes rahakandmist eelistavad. Ei, kindlasti mitte! Hindan kõiki, kes teisi aitavad.

Sukaq ommaq kuatuq Madame Tricote Paris' langast Cashmere Gold 2,5 mm vardidõga. Oppus om võet Garnstudio lehe päält. Õnnõ kundsa tei umast pääst, nii nigu taad iks tennüq olõ.

Sokid on kootud Madame Tricote Paris' lõngast Cashmere Gold 2,5 mm varrastega. Õpetus on Garnstudio lehelt, ainult kanna tegin nii, nagu seda kogu aeg teinud olen.

Feathers Fichu teel Jeruusalemma

Mul oll' hainakuu alostusõh vajja minnäq Jeruusalemma. Tuu tähendäs mitme linnukiga lindämist ni mitmõh lennujaamah pasmist. Ja tuu umakõrda tähend', et oll' vajja määnestki kudamist üteh. Mu meelest ommaq kõgõ parõmbaq lindämiskudamisõq küländ peenükesest langast saliq - et lang om peenükene, sis kaalu-i sukugi pall'o ni samal aol olõ-i murõht, et tüü valmis saassiq reismisõ aigu. Lisäs saa taad kutaq puuvardidõga, nii et linnuki pääle minnõh tunnõ-i kiäki näide vasta huvvi. Nii et mul om peris mitu salit, miä ommaq alostõduq õnnõ tuuperäst, et oll' vajja linnukiga reisile minnäq.  Midä ti reisile kudamisõs üteh võtat?

Mul oli juuli alguses vaja minna Jeruusalemma. Reis Jeruusalemma tähendab mitme lennukiga lendamist ja seega ka mitmes lennujaamas passimist. Ja see omakorda tähendas, et oli vaja kaasavõtmiseks mingit kudumist. Parimad lendamiskudumised on minu meelest küllaltki peenikesest lõngast sallid - et lõng on peenike, siis ei kaalu see kuigi palju ja samal ajal pole ka muret, et kudum liiga ruttu valmis saaks. Lisaks on salli hea kududa puitvarrastega, millega lennukisse pääsemisel pole probleeme. Nii et mul on päris mitu salli, mis on alustatud just sellepärast, et oli vaja lennukiga reisile minna. Mida teie reisile kudumiseks kaasa võtate?

Et mul olliq kunagi tegünü kodo kats tokki Dropsi Kid-Silki langa ja otsusti naaq noq ärq kutaq, sis otsõ salit, miä taast langast vällä tulõ. Valõ vällä Feathers Fichu. Koi 3 mm vardidõga ni koi puul mustrikõrda veidemb, ku oppusõh oll' antuq. Jäi üle sääne tutsak langa, et noq iks ei tiiä, kas olõssi kõik ette nättüq kolm kõrda ka vällä tulnuq.

Et mul oli kunagi tekkinud koju kaks tokki Dropsi Kid-Silki lõnga ja otsustasin need nüüd ära kududa, siis otsisin salli, mis sellest lõngast välja tuleks. Valik langes Feathers Fichu peale. Kudusin 3 mm varrastega ja otsustasin kududa 0,5 mustrikordust vähem, et ikka kindlasti lõngast jätkuks. Lõpuks jäi üle selline nutsakas lõnga, et jäi kriipima, et järsku oleks tulnud ka mustris ette nähtud 3 mustrikordust välja.

Sali om külh mõnus pehmeq ni pand esiki veidükene süküst uutma.  
Sall on mõnus pehme ja paneb isegi veidi sügist ootama.

Kamps nigu roosamanna

Telse sõbra käest, kiä mõnda aigu Hiinan eläs, langa. No iks peris hulga: hindä ja latsõ kampsi ni kindidõ ni mütsü ni sali jao. Languh oll' egäsugumaidsi eläjide karva - üts jago oll' mingi, üts jago koaala ja tiiä-i mille karva viil. Ku tel'se, sis avit minno Google Translate, aq noq, ku mul ommaq õnnõ hieroglüüfega langavüüq, sis tiiäki-i inämb, miä täpsähe näide langu seeh om. Olku no, miä om, aq edimäne jago näist sai noq ärq kuatus. Seokõrd latsõ kampsis.

Tellisin sõbralt, kes mõnda aega Hiinas elab, lõnga. No ja mitte kenasti ja tagasihoidlikult, vaid ikka korralikult: enda ja lapse kampsuni, kinnaste ja mütsi ning õlasalli jao. Lõngu sai igasuguse ägeda koostisega - küll oli seal koaala- ja mingisisaldusega lõnga ja ei mäletagi, mida veel. Kui tellisin, võtsin Google Translate'i appi, aga nüüd on mul ainult hieroglüüfidega lõngavööd, kust suurt midagi välja lugeda ei oska. No on, mis on, aga esimene ports nendest lõngadest sai ära kootud; seekord lapse kampsuniks.

Naksimiq latsõga otsma, määndse oppusõ perrä kampsi kutaq, ni saatiq arvo, mi lövvä-s midägi, miä mõlõmbalõ miildünü. Internet om täüs mustrit, aq mitte üttegi! Lõpus ütli latsõlõ, et midägi jää-i üle, mõtlõ esi vällä. Ja lats ütel' tuupääle: "Mõtõlgu-i esi, muido tulõ jälkinä üts käkk!" Nii pall'o sis imä usaldamisõst. Õnnis oll' tä siski küländ tark ni nakka-s täpsüstämä, määne mu hindä vällä mõtõld asi käkk om. A ku kamps valmis sai, sis oll' jutt käkist unõhtõt ni tegelikult miildüs kamps latsõlõ väega.

Hakkasime lapsega koos otsima, millise õpetuse järgi kampsunit kududa. Kas saate aru, me ei leidnud midagi, mis mõlemale meeldinud oleks. Internet on mustreid täis, aga mitte ühtegi sobivat. Ütlesin lõpuks lapsele, et ei jää midagi üle, mõtlen ise välja. Ja laps kostis seepeale: "Ära mõtle ise, muidu tuleb jälle üks käkk!" Nii palju siis ema usaldamisest! Õnneks oli ta piisavalt tark ning ei hakanud täpsustama, milline minu välja mõeldud asi käkk on. Aga kui kampsun valmis sai, oli käkijutt unustatud ja tegelikult meeldib lapsele kampsun väga.

Kamps om kuat raglaanlõikõga üleväst alla ni nigu mooduh om, takast lühendedüide rituga veidükene pikembäs. Ummõluisi kampsil ei olõq.

Kampsun on kootud raglaanlõikelisena ülevalt alla ja moodsalt tagant lühendatud ridade abil pikemana. Õmblusi kampsunil ei ole.

Raglaankasvatuisi vaihõlõ koi peenüq palmikuq nii kampsi ette ku ka taadõ.

Raglaankasvatuste vahele kudusin peenikesed palmikud nii kampsuni ette kui ka taha.

Kaindlõ all saivaq palmikuq kokko ni sis panni ma naaq külge piteh alla juuskma.

Kaenla all said palmikud kokku ja siis panin need kampsuni külge mööda alla jooksma.

Ku virisemä piät, sis vast sai kaalamulk veidükene suur, aq muidu olõ esi kah peris rahu. 

Kui virisema peab, siis ehk oleks kaelaauk võinud olla õige veidi väiksem, aga muidu olen ise ka kampsuniga päris rahul.

Kamps om kuat 2,5 mm vardidõga. Ja tah langah oll' määnegi jago kašmiiri ni määnegi jago koaalalanga, nii et om hää pehmeq.

Kampsun on kootud 2,5 mm varrastega. Lõnga peeneks koostisosaks oli muuhulgas kašmiiri ja koaalalõnga, nii et kampsun tuli väga hea pehme.

Karula kindaq

Mul pallõldi kutaq kirikindaq nii 75aastagadsõlõ mehele, kiä om mullõ peris hää tutva, ku mitte esiki sõbõr.

Mul paluti kududa kirikindad umbes 75astasele mehele, kes on mulle päris hea tuttav, kui mitte lausa sõber.

Et saaja juurõq ommaq Rõugu kihlkunnah, aq tä om pikkä aigu elänü Karulah, sis oll' esihindästmõistaq, et tulõssi kutaq näist kummagi kihlkunna kindaq. Kirä valimisõst saigi kõgõ suurõmb murõq. Ei Karula ega ka mitte Rõugu kihlkunnast olõ-s ERMi lehel kuiki pall'o kindit ni mitte üttegi säänest, miä mino meelest toolõ mehele pasnuq.

Kuna saaja juured on Rõuge kihelkonnas, aga ta on pikalt elanud Karulas, siis oli minu meelest täiesti selge, et tuleks kududa kindad, mis oleksid omased kummalegi neist kihelkondadest. Kirja valimisest kujuneski kõige suurem mure. Ei Karula ega ka mitte Rõuge kihelkond ei saa ERMi lehel hiilata just kõva kindakirjakoguga ja ma ei leidnud mitte ühtegi sellist kirja, mis oleks minu meelest tulevase kandjaga kokku sobinud.

Kõnõli umma murõht Võro Instituudih ni Külli ütel', et täl ommaq kotoh perekunnast jäänüq kindaq, miä ommaq Karula kihlkunna veere päält. Ku näid kindit näi, sis tiidse, et naaq ommaqki õkvalt NAAQ, midä vajja. Mu elo läts viil lihtsämbs, ku Külli and' mullõ ka kirä, mille tä esi oll' varrampa kindilt maaha joonistanu.

Rääkisin oma murest ka Võro Instituudis ja Külli ütles, et tal on kodus perekonnast päranduseks jäänud kindad, mis on just Karula kihelkonnast (mis sest et äärealalt). Kui kindaid nägin, siis teadsin kohe, et need just ongi NEED. Mu elu veel lihtsamaks, kui Külli andis mulle ka kirja, mille ta ise oli juba varem kinnastelt maha joonistanud.

Originaalkindaq olliq kuatuq jämmembäst langast ja jämmembide vardidõga. Ku õigõhõ mälehtä, oll' näil kindil vast 70 silmä tsõõri pääl. Mu kindil, miä ommaq kuatuq 1,5 mm vardidõga 8/2 langast, om kiräjaol tsõõri pääl 100 silmä. Värves ommaq lambavalgõ, -hall ja -pruun.

Originaalkindad olid kootud jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega. Kui õigesti mäletan, siis oli neil 70 silmust ringil. Mu kinnastel, mis on kootud 1,5 mm varrastega 8/2 lõngast, on kirjaga osal ringil 100 silmust. Värvideks on lambavalge, -hall ja -pruun.

Edimäst kõrda koi pässä, koh läts kindakiri edesi, mitte es olõq eräle pässäkirjä. Originaalkindit oll' hoolõga parandõt ni kindaots oll' hoobis üle ummõld, nii et olõ-s arvo saiaq, määnest otsakahandust oll' pruugit. Selle otsusti tetäq tavalidsõ katõ tahiga otsa.

Uus oli minu jaoks see, et pöidlal läks kinda põhikiri edasi, mitte ei olnud eraldi pöidlakirja. Originaalkindaid oli hoolega parandatud ja kindaots oli hoopis üle õmmeldud, nii et ei olnud võimalik aru saada, millist kindaotsakahandust oli kasutatud. Seepärast otsustasin teha tavalise kahe tahiga kahanduse.

Pilte jaos lainas' ummi kässi Aare.

Piltide jaoks laenas oma käsi Aare.

Võõrad ja omad suled

Olõ hindäle ammuq-ammuq lavvakit tahtnuq. Mu miis võtt' as'a ette, mässäs' ni lihvse mitu päivä ni noq ommaq mul nii-nii ilosaq vahtrõst lavvaguq, koh pääl om puu ilo kõik nätäq. Ma es tiiakiq, et puu või niimuudu helkiq.

Olen endale juba ammu kõlasid tahtnud. Mu mees võttis asja ette, mässas ja lihvis mitu päeva ja nüüd on mul imeilusad vahtrapuust kõlad, kus peal on puidu ilu kenasti näha. Ma ei teadnudki varem, et puit võib nii läikida.

 

Noq tulõ õnnõ tetäq sääne "väikene" asi, et tulõ lavvakidega kudama ka oppiq.

Nüüd tuleb ainult kõladega kuduma õppida, seda ma ju ei oska.

Näütä iks midägi hindätettüt kah. Jo tükk aigu tagasi tei linadsõ köögiräti, kohe heegeldi pitsi viirde. Pits om tett ämmält saadust linadsõst niidist 0.6 mm heegelnõglaga.

Et mitte ainult oma mehe töö peal liugu lasta, näitan midagi enda tehtut ka. Juba tükk aega tagasi tegin linase köögiräti, kuhu heegeldasin äärde pitsi. Kasutasin ämmalt saadud linast niiti ja 0,6 mm heegelnõela.

Talvel talvine kudum

Väläh om tävveline talvõmuinasjutt, puuq ommaq nii ilosaq ni valgõq, et saaki-i muud ku väläh ollaq vai sis aknõst vällä vahtiq. Ni lõpus ummõhtõgi om ka hää süü paksuq kampsiq kapist vällä otsiq.

Väljas on tõeline talvemuinasjutt, puud on nii ilusad oma valge katte all, et ei saagi muud kui väljas olla või siis aknast välja vaadata. Ja lõpuks ometigi on põhjust kapist ka paksemad kampsunid välja otsida.

Kunagi trehvsi langapuuti ni näi sääl hääd pehmet langa (Silky Flammé), minkä man tiidse õkvalt, et taha taast pikembät tuunika muudu palmikidega vesti. Kudamist touksi kõik aig edesi ja ku noq viimädside jõulõ aigu taa langa vällä kouksi, sis kai inne, et kiä tuu hull küll oll', kiä säänest värvi langa ostsõ. Ni päält kilo ka viil. A et himo oll' iks pikkä vesti saiaq, koi taa valmis. Päält valmis kudamist sekä-i inämb värv kah.

Kunagi sattusin lõngapoodi ja nägin seal head pehmet lõnga (Silky Flammé), mille juures teadsin kohe, et tahan sellest pikemat tuunika moodi palmikutega vesti endale. Kudumist lükkasin aga järjest edasi ja kui nüüd napilt enne jõule lõnga kapist välja otsisin, ei mõistnud kuidagi, kes see hull oli, kes sellist värvi lõnga ostnud on. Ja veel üle kilo! No mis seal ikka, soov pika vesti järele oli alles, nii et kudusin selle valmis ka. Nüüd värv enam ei segagi :)

Tuhlassi netist tükk aigu oppusit, aq lövvä-s midägi, miä miildünü. Saa-s midägi, valõ keskmädse mustrõ vällä, võti vardaq, lõi silmussõq üles ni naksi üleväst alla kudama. No nii umbõs, ilma määndsegi proovilapilda. Vaihõpääl pruuvsõ sälgä ni mugu koi. Üles võttaq olõ-s kõrda kah vajja. Tuud olõ-i viil juhtunu, ku mul om kõrralinõ proovilapp ette kuat.

Otsisin tükk aega mööda netti õpetust, mis piisavalt meeldiks, aga ei leidnud midagi, mis mu ettekujutusega veidigi kokku läheks. Lõpuks valisin kuskilt keskmiseks mustriks ühe palmiku välja, lõin silmused üles ja hakkasin ülevalt alla kuduma. No üsna umbes, ei mingit proovilappi ega midagi. Vahepeal proovisin selga ja kudusin edasi. Lõpuks ei pidanud kordagi harutama, mida pole veel juhtunud, kui olen enne korralikult proovilapi kudunud.

Perämädses viil mi jäätünüide seebimullõ pilt. Talv om iks umbõ hää!

Lõpuks veel jäätunud seebimullide pilt. Talv on suurepärane!

Vestipildiq tekk' Aare, aitüma tälle!